Dario Fo e Franca Vask neil saab olema oma muuseum. Lõpuks on kõik tingimused Itaalia jaoks olemas, et anda vääriline kodu hindamatu ajaloolise ja kultuurilise väärtusega kunstipärandile.
Nobeli kirjandusauhind
See oli 9. oktoober 1997, kui Dario Fo saab Stockholmis Nobeli kirjandusauhind. Tema premeerimine on kuningas Rootsi Gustavo.
"Nobeli kirjandusauhind antakse Dario Fo'le, sest koos näitleja ja kirjaniku Franca Rame'iga pilkavad keskaegsete naljameeste traditsiooni kohaselt rõhutute võimu ja taastavad nende väärikuse." Rootsi Akadeemia
"Kogu Itaalias on Fo tuntud kui näitleja, vähe kui "autor". Selle asemel on tema laulusõnad tuntud ja esindatud kogu maailmas. See on igati teenitud auhind." Umberto Eco
"Nagu Molière, kasutas ka Fo naeru relvana bigotite vastu." Maailma
"Toimub Fo-Rame'i muuseum. Dario Foga koos võetud kohustust austatakse". Kultuuriminister, Dario Franceschini reageerib selgelt ja ühemõtteliselt Jacopo Fo, kahe suure kunstniku poeg, kes ründas ministrit otse Vabariigi veergudel, öeldes: "Ta viis mu isa ja ema sõitma, neile pühendatud muuseum ei tõusnud kunagi õhku". Meelelahutus- ja kultuurimaailma isiksused on oma nägu ja häält laenanud projekti tegeliku alguse kasuks. Kõik muidugi kooskõlas Fo - Rame Fond.
Minister Franceschini sõnad Fo-Rame'i muuseumi projekti kohta
"Praegune on riigiarhiivihoone, mitte muuseum, ja teadsime algusest peale, et see on ajutine asukoht ning seda ei saa muuseumi aegade ja meetoditega hallata.. Muuseum ehitatakse, kordan, et see on lubadus, mille ma ka täidan, olenemata maksumusest. Ressursid on olemas, neid seal jagatakse. Kuulsin just Jacopo Fo telefoni teel ja juba mõnda aega tagasi tehti fondile ettepanek ka Dogana Vecchia peakorter, samuti Veronas. Ta vastas, et see koht sobib talle hästi. "
Itaalia unustab
Itaalia on erakordne riik, kuid sageli liiga sageli unustav. Oleme isikupära täis riik ainulaadne, mida sageli liiga sageli tähistatakse ja meenutatakse rohkem väljai meie piiridest ja seestpoolt. Dario Fo ja Franca Rame'i töö meenutamine pole lihtsalt midagi kohusetundlik, see on a kohustus moraalne kahe kunstniku poole, keda kogu maailm meid tunneb ja kadestab. Nende pärand on tohutu kultuuripärand, kuid veelgi suurem on see emotsionaalne pärand et need teosed ei lakka kunagi meile edastamast.
Lõputu materjal, mis koosneb tekstidest, showplakatitest, kostüümidest, komplektidest. Tohutu kogus materjali, mis vajab tohutut kohta, mis seda mahutab. Ja tagamaks, et seda kultuuripärandit saaksid tõeliselt nautida kõik. Palju on neid, kes ootavad, et nad saaksid tutvuda otse maailmakirjanduse ajalukku jõudnud originaalkirjade lehtedega. Vaadake uhkustatud etenduste plakateid, imetlege uhkeid ja originaalseid kostüüme ning muljetavaldavaid komplekte.
On palju neid, kes tahavad seda õhku hingata, oma kätega puudutada olulist osa meie lähiajaloost. Et oleks võimalik seda lugeda ilma filtriteta, ilma igasuguse tsensuurita, mis paneb geeniuse ja loovuse sassi. Kogu töö Dario Fo ja Franca Rame autorid võimaldavad meil taasavastada või noorima jaoks avastada lava kaks tohutut annet, kaks tohutut artisti, kes on kirjeldanud ja jutustanud aastakümneid Itaalia ajalugu muljetavaldava selguse ja ettenägelikkusega.
Kultuuriminister Dario Franceschini sõnad lubavad head. Kindlasti on koorist hääli, tähemärki kes sellisele projektile soodsalt ei vaata ja ehk pakub valikuid Culturali kindlasti rohkem aju. Neile ja nende kummalistele ettepanekutele anname teise kursiivigeeniuse sõnad, Dante Alighieri:
Ärme räägime neist, aga vaata ja mine mööda (Inf. III, 51)
Tõeline muuseum Dario Fo ja Franca Rame jaoks
